Kuigi 20. sajandi alguses oli palju esteetiliselt mõjuvaid kontoritoole, oli see ergonoomilise disaini madalpunkt.Näiteks Frank Lloyd Wright meisterdas palju muljetavaldavaid toole, kuid sarnaselt teistele disaineritele huvitas teda rohkem tooli kaunistamine kui ergonoomika.Mõnel juhul võttis ta arvesse inimtegevust.1904. aasta Larkin Building tool oli mõeldud masinakirjutajate jaoks.Kui masinakirjutaja kummardub ettepoole, nõjatub ka tool.
Tänu tooli halvale stabiilsusele, mida hiljem hakati nimetama "enesetapu tooliks", kaitses Wright oma disaini, öeldes, et see nõuab head istumisasendit.
Tema firma esimehele tehtud tool oli pööratav ja kõrgust reguleeritav, seda peeti üheks suurimaks kontoritooliks.Tool on praegu Metropolitani kunstimuuseumis.
1920. aastatel oli idee, et mugav istumine muudab inimesed laisaks, nii levinud, et tehaste töötajad istusid ilma seljatoeta pinkidel.Sel ajal kaebasid üha enam kaebused tootlikkuse languse ja töötajate haigestumise üle, eriti naistöötajate seas.Niisiis pani ettevõte Tan-Sad turule istme, millega saab reguleerida seljatoe kõrgust.
Ergonoomika muutus järk-järgult populaarseks sel ajal 1950. ja 1960. aastatel, kuid see mõiste tekkis rohkem kui 100 aastat varem ja tõusis esile alles II maailmasõja ajal.Uuringud on näidanud, et pärast Teist maailmasõda oli paljudel töökohtadel vaja istuda.1958. aasta MAA tool, mille kujundas Herman Milleri disainer George Nelson, oli uudne selle poolest, et selle seljatugi ja alus kaldusid iseseisvalt, luues inimkehale tööl uue kogemuse.
1970. aastatel hakkasid tööstusdisainerid huvi tundma ergonoomiliste põhimõtete vastu.On kaks peamist ikoonilist Ameerika raamatut: Henry Dreyfussi "Inimese mõõt" ja Niels Diffrienti "Inimese skaala" illustreerivad ergonoomika keerukust.
Aastakümneid tooli jälginud ergonoom Rani Lueder leiab, et kahe raamatu autorid lihtsustavad mõnes mõttes liialt, kuid need lihtsustatud juhised aitavad tooli arendamisel kaasa.Devenritter ja disainerid Wolfgang Mueller ja William Stumpf leiutasid neid leide rakendades meetodi, kuidas kasutada keha toetamiseks vormitud polüuretaanvahtu.
1974. aastal palus kaasaegne tootmismagnaat Herman Miller Stumpfil kasutada oma uurimistööd kontoritooli kujundamiseks.Selle koostöö tulemuseks oli Ergon Chair, mis lasti esmakordselt välja 1976. aastal. Kuigi ergonoomikaeksperdid ei nõustu tooliga, ei vaidle nad vastu sellele, et see on toonud ergonoomika massidesse.
Ergon tool on tehniliselt revolutsiooniline, kuid see pole ilus.Aastatel 1974–1976 kujundasid Emilio Ambasz ja GiancarloPiretti "toolitooli", mis ühendab endas inseneri ja esteetika ning näeb välja nagu kunstiteos.
1980. aastal oli kontoritöö USA tööturu kõige kiiremini kasvav segment.Sel aastal leidsid Norra disainerid Peter Opsvik ja Svein Gusrud alternatiivse lahenduse seljavaludele, kroonilisele laual istumisele ja teistele terviseprobleemidele: ära istu, põlvita.
Norra Balans G tool, mis loobub traditsioonilisest täisnurksest istumisasendist, kasutab ettepoole suunatud nurka.Balans G iste pole kunagi olnud edukas.Imitaatorid tootsid neid toole massiliselt, ilma disaini tõsiselt kaalumata, mis tõi kaasa pideva kaebuste põlvevalu ja muude probleemide kohta.
Kuna arvutid muutusid 1980. aastatel kontorite oluliseks osaks, suurenesid teated arvutiga seotud vigastuste kohta ja paljud ergonoomilised toolid võimaldasid rohkem asendeid.1985. aastal kujundas Jerome Congleton Posi istme, mida ta kirjeldas kui looduslikku ja nullgravitatsiooni ning mida uuris ka NASA.
1994. aastal kujundasid Herman Milleri disainerid Williams Stumpf ja Donald Chadwick Allen Chair’i, mis on ilmselt ainus välismaailmale tuntud ergonoomiline kontoritool.Tooli puhul on uus see, et see toetab lülisamba nimmeosa, kumerasse seljaosasse on implanteeritud kujuline padi, mis võib muutuda koos kehaga, et kohaneda erinevate asenditega, olgu siis telefoniga rääkimiseks lamades või ettepoole kummardudes.
Alati leidub mõni disainer, kes joob end uurimistöö käigus purju, keerleb ringi ja sülitab maailmale näkku.1995. aastal, vaid aasta pärast Alleni tooli ilmumist, suurendas Donald Judd, keda Jenny Pinter nimetas kunstnikuks ja skulptoriks, seljatuge ja suurendas istme manööverdusvõimet, et luua sirge karbilaadne tool.Kui küsiti selle mugavuse kohta, nõudis ta, et "sirged toolid sobivad kõige paremini söömiseks ja kirjutamiseks".
Alates Alleni tooli kasutuselevõtust on olnud palju muljetavaldavaid toole.Vahepeal on sõna ergonoomika muutunud mõttetuks, sest uuringuid on rohkem ja paremaid kui kunagi varem, kuid endiselt pole standardit, kuidas kindlaks teha, kas tool on ergonoomiline.
Postitusaeg: 16. juuni 2023